Vitebsky tänavaid kaunistab rahu... Kõik mida ma näen, tunnen ja hingan, kõik võib lõpuks siia sahtlisse sattuda. Siin on minu ja teiste muusika, tekst ja pilt.
Catching Elephant is a theme by Andy Taylor
Paavo Piik
minu sõber ja mina rääkisime
maast ja ilmast
oli august
tema ema oli libisemas
sügavamale sclerosis multiplexi
ja minu isa oli libisemas
tagasi alkoholismi
oli selline tunne
et suvi libiseb käest
ja ees on mingi suur tundmatu
senisest julmem ja õudsam aeg
aga see vist ongi nii
et iga päevapilt mis sa teed
on pärit ajast, mil sa olid noorem
ja iga õhtu eelmisest
julmem ja õudsam
kõlksutasime klaase kokku -
august oh august
anna meile veel mõni nädal
et saaksime millestki kinni hoida
ja mitte libiseda
suurde tundmatkuusse
Lastehaiglas olles mul ei tulnud õhtul uni,
ikka olin üleval ja kuni hommikuni.
Haigla oli varem olnud mingi elumaja -
olid toad ja esikud ja vannitoad, kus vaja.
Minu palat oli kohe vastu vannituba,
uksetahvel aga klaasist, läbipaistvast juba.
Oli aeg, kus enam polnud, kuid ei olnud veel
matti klaasi, jääklaasi - nägi läbi veel.
Õhtul tehti tuled surnuks, lapsed unne jäivad.
Ma ei jäänud, piilusin, kuis õed ja tädid käivad.
Vahekojas põles tuli - üldse mitte hele -
mina olin keskendunud oma ootusele.
Ja ma nägin igal õhtul - kui tal oli mahti -,
kuidas õde vanni läks ja jättis ukse lahti.
Siis ei teadnud, miks ta jättis, nüüd ma tean, et liiga
palav oli vannitoas, seepärast tegi nii ta.
Miks, ei ole tagantjägi enam oluline,
oli vaid see vaatepilt, see vanniskäigu-ime.
Kuidas viskas kitli varna, kuidas vaatas varvast!
Ihu liikus, vesi tilkus ninast, käest ja karvast.
Ilu igas liigutuses - kaunim luulest, filmist;
olin tummas vaimustuses arstitädi Silvist.
Oligi see kogu ravi. Siis sain haiglast välja.
Ravi kestab.
Tema mõju
ma ei mõelnud välja.
nii. mulle tundub et ma hakkan targaks saama.
ma olen õppust võtnud elust enesest.
kuid millest räägib minu esimene draama?
kas mitte rebasest? kas mitte jänesest?
ei. küllalt nendest! inimelu raskus
see on probleem mis väärib rasket tööd.
ma kannan paksu kirjaplokki taskus
ja magama ei lähe enne ööd.
nii. selles elus tarvis palju maitsta.
nii palju naerda nutta aimata.
ja oma õigeid veendumusi kaitsta
kui rumal mees neid püüab laimata.
nii. tahan ka et teater nõndasama
kui elu ise vääriks vaatamist
ja paneks oma elu unustama
me elus
mis täis elujaatamist.
