Vitebsky tänavaid kaunistab rahu...
Kõik mida ma näen, tunnen ja hingan, kõik võib lõpuks siia sahtlisse sattuda. Siin on minu ja teiste muusika, tekst ja pilt.
Ahjaa, minu arust võiks nüüd küll juba öelda, et Risto Kübara näol on Eesti teatris hetkel olemas see üliharuldane olend: totaalne näitleja. Sest Risto ei ole inimene, Risto on näitleja. Ta näib olevat teatriruumis ka väljaspool lava, ta ei lahku teatrist kunagi. Ma ei kujuta ette, et ta võtab peale etendust grimmi maha, istub autosse ja sõidab kaubanduskeskusest läbi, et kodus veel hilist õhtusööki võtta. Ma arvan, et kui normaalsed inimesed lähevad tagauksest koju, jääb Risto lava taha liikumatult seisma ja tema hing hõljub akside vahel ringi kuni homse etenduseni. See lihtsalt ei ole normaalne, kui plastiline, manipuleeritav, 100-protsenti-siin-ja-praegu on see mees. Ma ei ole kindel, kui tervislik on nii jäägitu pühendumine teatrile, aga ma pole ka kindel, kas Ristot üldse huvitab lavaväline elu. Müts maha, tõsiselt.